post

Alaseljavalu

Alaseljavalu on üks enim esinevatest proleemidest. Äkilise seljavalu tekkepõhjuseks on enamasti kergemad alaseljapiirkonna lihaskahjustused. Seljavalust vabanemise näitajad on uuringute põhjal märkimisväärselt head. Enamik inimesi saab seljavalust priiks 2 nädala jooksul. Samas on igasugune valu hirmu ning stressi tekitav. Praktikas näeme, et eriti kehtib see seljavalu korral, sest alaseljavalu piirab erinevaid tegevusi nagu esemete maast tõstmine, istumine, kükitamine ja nii edasi.

Järgnevalt toome välja erinevad seisukohad ja soovitused, mida alaseljavalust teada:

  • Radioloogiliste uuringute (röntgen, magnetresonantstomograafiauuring, ultraheliuuring) teostamiseks pole enamasti vajadust.
    Radioloogilised uuringud ei näita alati valu tekkepõhjust. Niisiis tuleks uuringu vajadusest konsulteerida põhjalikult arstiga. Ka röntgen või magnetuuring, mis näitab diski sopistumist, degeneratiivseid muutusi või kulumist ei pruugi alati põhjustada alaseljavalu.
  • Alaseljavalu ei ole enamasti põhjustatud sellest, et midagi on paigast ära.
    Viimase aja teadusuuringud on tõdenud, et „paigast ära“ olev vaagen või kõver selg ei tekita enamasti alaseljavalu.
  • Ideaalset istumisasendit ei ole olemas.
    Seos istumisasendi ja alaseljavalu tekke osas on väga väike. Parim istumisasendi retsept on, et asend peab olema mugav ning istumisasendeid tuleks vahetada, tagamaks võimalikult mitmekülgset koormust kehale.
  • Liigne puhkus ning voodis pikutamine ei aita seljavalu leevenemisele.
    Jah, esimestel päevadel pärast vigastust tuleks vältida liigselt selga koormavaid liigutusi ja tegevusi, kuid mida varasemalt alustada selja liigutamise ja üldise kehalise liikumisega (nt. kõndimine), seda kiiremini algavad organismi taastumisprotsessid ning leeveneb ka valu.
  • Teatud liigutuste vältimine ning liigne alaselja „hoidmine“ ei aita kaasa valu kadumisele.
    Asjade tõstmise ja ettepainutamise ning muude valulike liigutuste vältimine on sagedane, kuid on väga vähene tõenäosus, et need suurendavad traumat. Pärast värsket traumat on loomulik, et inimene end hoiab. Selle tagajärjel aga lihased ning lülid muutuvad jäigaks, sest ei toimu kehale omast liikumist. Niisiis ongi esimesed liigutused kanged ja valusad. Ettepainutust ja muid alaselja liikumismustrite sooritamist tuleks alustada aeglases tempos valuvabas ulatuses, mille tagajärjel leeveneb kangus- ja valutunne.
  • Väga tugev valu ei tähenda alati väga suurt alaselja kahjustust.
    Inimeste valutundlikkus on niivõrd erinev, sest keha närvisüsteemil on võime valuaistingut kontrollida – see tähendab, et igaüks kogeb valu tugevust erinevalt. Seega ei pruugi alati valu tugevus olla korrelatsioonis kahjustuse ulatusega! Valutundlikkust on aga võimalik treenida erinevate kehaliste harjutuste näol läbi valuvaba liikumisulatuse kogemuse pakkumisega närvisüsteemile.
  • Operatsioon alaseljavalu leevendamiseks on harva vajalik
    Kirurgilist sekkumist vajavad vaid vähesed inimesed. Oluline on kuulata arsti soovitusi! Sest tihti aitavad valust priiks saamisele kaasa enda hoiakute muutmine valu suhtes (vt. eelmine punkt), eriharjutuste tegemine või oma füüsilise aktiivsuse tõstmine.

Alaseljavalust on võimalik kindlasti vabaneda! Välja tuleb selgitada põhjused, miks on alaseljavalu tekkinud ning miks on see üle 2 nädala püsima jäänud.

Kui su selg on valutanud rohkem kui 6 kuud, siis soovitame SELJA TREENINGKURSUST.


Artikkel põhineb:
O´Keefe, M., O´Sullivan, K., Griffin, D. (2015). 15 things you didn’t know about back pain. Independent.ie: Health & Wellbeing. http://www.independent.ie/life/health-wellbeing/15-things-you-didnt-know-about-back-pain-31367264.html


Koostanud: füsioterapeut Richard Jalakas


Loe ka:
Seljavalu – mida teha?
Tõstsin selja ära?
Alaseljavalu – kas midagi on paigast ära?


post

Treening kui ravim erinevate krooniliste haiguste taastusravis

Paljud inimesed, kes käivad meie vastuvõtul on tõdenud, et haige olemine on kallis lõbu. Tuleb:

  • osta ravimeid;
  • võtta töölt haigusleht;
  • käia mitmesugustel uuringutel;
  • sõita teise linna arsti vastuvõtule

– kõik need tegurid laastavad inimest nii vaimselt kui füüsiliselt, eriti kui haigus on muutunud krooniliseks.

Viimasel kahel kümnendil on aina enam hakatud haiguste ravimisel soovitama kehalist treeningut.

Eelmisel aastal avaldasid taanlased Skandinaavia spordimeditsiini ja –teaduste ajakirjas uuringu, milles toodi välja kehalise treeningu kui ravimile omase toimega mõju mitmete krooniliste haiguste ravis. Toome järgnevalt mõningad uuringu tulemused kokkuvõtlikult välja:

Alaseljavalu

Nii spetsiifilise selja- kui ka üldise kehalise treeningu mõjul paraneb alaselja valutundlikkus ja suureneb lihasjõud ning paraneb alaselja vastupidavus erinevates igapäevastes tegevustes. Alaseljavalu korral on oluline, et treeningutüüp oleks valitud vastavalt indiviidile.

Osteoartriit

On leitud, et treening küll ei ravi haigust ennast, aga vastupidavustreening parandab igapäevategemistega hakkama saamist. Treeningu tagajärjel väheneb valu, paraneb lihasjõud, tasakaal ja kõnnikiirus. Osteoartriidi korral tuleks aga vältida spordialasid, mis koormavad liigselt liigeseid nagu pallimängud ja tugeval pinnasel jooksmine.

Kõrgvererõhktõbi

Nii vastupidavus kui ka jõutreening alandavad vererõhku. Seal hulgas on leitud, et staatilisi asendeid hoidvatel (isomeetrilised harjutused) treeningprogrammidel on potentsiaalselt suurim mõju vererõhu alandamisele – sellise treeningu mõju võib olla isegi samaväärne tablettraviga. Ka eakatel inimestel on suudetud aeroobse treeninguga märkimisväärselt alandada vererõhku. Keskmine vererõhu alanemine koheselt peale treeningut on 15mmHg süstoolne (ülemine) ja 4mmHg diastoolne (alumine). Vererõhu alanemine toimub treeningust põhjustatud vaskulaarsete, neuro-hormonaalsete ja strukturaalsete adaptatsioonide tõttu.

Dementsus

Füüsiline treening parandab dementsuse korral kognitiivseid funktsioone, stimuleerides eelkõige peaajus olevat hippokampust, mis on seotud närvisüsteemi limbilise süsteemiga (emotsioonid, mälu, ruumitaju). Treening dementsuse korral peaks sisaldama tasakaalu, kõnni ja erinevaid funktsionaalseid harjutusi, mis aitaksid toime tulla igapäevategevustega.

Bronhiaal astma

Treeningu mõjul paraneb maksimaalne hapnikutarbimine ning üleüldine kardiorespiratoorne võimekus, mille tagajärjel vähenevad astmahood, nendega seotud ärevus ning hingepeetus. Treening ei paranda küll kopsude funktsiooni, kuid parandab astmaatikutel üldist elukvaliteeti. Sobilikud on ujumine, rattasõit, jooksmine, pallimängud. Pikaajalise treeningu tagajärjel on võimalik tõsta oma sooritusvõimet ning pingutada rohkem treeningutel.

Füüsiline treening on oluline veel näiteks diabeedi, depressiooni, stressi, Parkinsoni tõve, reumatoidartriidi, osteoporoosi, südamepuudulikkuse ning tsüstilise fibroosi ravis.

Kokkuvõtvalt mõjutab treening väga palju erinevaid protsesse inimkehas ning järjepidev, mõõdukas ja targasti treenimine on lisaks ravile ülioluline ka paljude krooniliste haiguste ennetamisel!


Allikas: Pedersen, B. K. and Saltin, B. (2015), Exercise as medicine – evidence for prescribing exercise as therapy in 26 different chronic diseases. Scandinavian Journal of Medicine & Science in Sports, 25: 1–72.


Koostanud: füsioterapeut Richard Jalakas


Broneeri aeg füsioterapeudi juurde SIITPakume ka personaaltreeninguid.


post

Perearst saab saata otse füsioterapeudi vastuvõtule

Alastes käesoleva aasta jaanuarist saab perearts saata patsiendi otse füsioterapeudi vastuvõtule. Perearstidele on loodud uus rahapott teraapiafond, mille rahaline maht 3% pearahast. Tõsi, see on väga väike summa, aga see siiski on olemas.

Teraapiafondist saab perearst tasuda:

  • füsioteraapia kulud
  • logopeedi kulud
  • kliinilise psühholoogi kulud

Kuigi raha teraapiafondis on väga natuke, siis on väga oluline, et seda raha ei jäätaks kasutamata, sest ainult nii on võimalik Eesti Haigekassaga saada suurema mahulisi kokkuleppeid edaspidiseks.

Füsioteraapia osas on võimalik teraapiafondist tasuda:

Selleks, et teraapiafondi kulul füsioteraapiasse tulla peab perearst andma saatekirja, mis peab vastama kõigile
saatekirjale esitatavatele nõuetele, st sisaldama muu hulgas selget suunamise eesmärki, viidet suunamisele teraapiafondi kaudu, suunanud perearsti isikukoodi ja e-maili aadressi.

Füsioteraapia teenuse osutajal peavad olema kehvitavad tegevusload. Väga paljudel väiksestel füsioteraapia praksistel ei ole olemas ei delikaatsete isikuandmete töötlemise luba ega eriarsti teenuse osutamise luba taastusraviks. Nemad ei saa teraapiafondi kaudu teenust osutada.

Meil on vajalikud load olemas ja lisaks ka mitmete Tartu perearstidega sõlmitud koostöölepingud.

Aja füsioterapeudi juurde saab alati nädala jooksul! 

 


post

Tõstsin selja ära?

See, kuidas me raskusi tõstame, ei pruugi olla seotud alaseljavalu tekkega

Paul Ingram on kirjutanud viimased 14 aastat, et meie selg ei ole habras. Enamus alaselja valu juhtudest pole tõsised ning omavad üllatavalt vähe seoseid lülisamba strukturaalsete probleemidega nagu näiteks: lülisamba degeneratsioon, „paigast nihkunud“ lülivahekettad, pitsunud närvijuured. Kuigi tõsiseid muutusi esineb, pole nende esinemisagedus nii suur, kui enamasti usutakse.

British Medical Journal avaldas 2008. aastal ülevaateartikli, mis kajastab üle mitme aasta kogutud informatsiooni tõstmistehnikate ja alaselja valu kohta. Leitud info põhjal tegid autorid järgmise tugeva järelduse: „Tõenduspõhist materjali, mis toetaks tõstmistehnika õpetamist või õppimist lihtsalt ei eksisteeri.“

2010. aastal avaldatud ülevaateartiklis leiti, et seos tõstmisel ja alaseljavalu tekkimisel on väga ebatõenäoline. Samuti leiti aastal 2012, et seljavalu ning korduvate ja kauakestvate ettekummargil asendite vahel on vähe tõenduspõhiseid seoseid või need üldse puuduvad. Lisaks ei toeta üldlevinud lähenemist aastal 2011 väljaantud ülevaateartikkel, kus omakorda hinnati 8 ülevaateartiklit.

Kuidas on lood aga selgatoetavate vööde ning korsettidega?

Eeldatavasti on igapäevase tõstmisega eriti kursis jõustõstjad ning kulturistid. Kindlasti mängivad tõstevööd nende treeningus oma rolli. Mistõttu tundub tõenäoline, et tõstevööd aitavad ka kutsealase tõstmise puhul. Siiski, ei pruugi viimane järeldus tõene olla. Enamus kaasaaegseid teadusartikleid on leidnud, et selliste vööde kasutusel töökeskkonnas on vigastuste ennetamisel vähe kui üldse mingit abi.

Toed, korsetid ning vööd annavad enamasti sensoorset sisendit, mis loob meile ettekujutuse tugevusest ning kindlusest. Kahjuks see süvendab aga salakavalat ideed, et selg vajab toestamist ja niimoodi kujunebki valearusaam selja vastupidavusest.

Veel üks õppetund jõutõstmisest

Sageli võime näha, et jõutõstja poolt sooritatud jõutõmme ei näe välja „turvalise“ viisina tõstmaks midagi rasket. Ometi jõutõstesport demonstreerib, et on võimalik tõsta hämmastavaid raskusi regulaarselt, ilma vigastusteta. Tõsti, nad kasutavad palju jalgade tööd, kuid tõste algfaasis esineb sageli ka rohket painutust lülisamba asendis. Visuaalselt näeb see välja täpselt nii nagu „ei tohiks tõsta“.

Samas ei taha me väita, justkui oleks ohutu ka treenimata inimesel nii suuri raskusi tõsta. Kui selga oleks võimalik vigastada tõstes 20-40 kg suuruseid raskuseid vale tehnikaga, siis tundub vähetõenäoline, et seda koormust on võimalik korrutada kümnega ning turvaliselt.

  • Peamine mõte on selles, et seljad on oma olemuselt tugevad mitte haprad ning jõutõstmine on suurepärane näide sellest.
  • Ära pelga tõstmist! Kuid võta asja mõistusega.
  • Loomulikult, pole võimatu end vigastada ületades hooletu tõstmisega oma võimeid.

Käesoleva blogipostituse sisu on refereeritud Paul Ingrami artiklist „Lifting Technique is Not Important for Your Back“ https://www.painscience.com/articles/lifting-technique-is-not-important-for-your-back.php

KUI ALASELJAVALU TEEB MURET, SIIS BRONEERI AEG FÜSIOTERAPEUDI JUURDE.

Esmast füsioterapeudi konsultatsiooni aega pakume nädala jooksul. 


post

Alaseljavalu – kas midagi on paigast ära?

Valu põhjuseks peetakse sageli ärritust, traumat, põletikku, lihaspinget. Tõsi need võivad mängida rolli nii ägeda kui kroonilise valu tekkimisel, kuid otsuse valuaisting luua saab vastu võtta ainult meie aju. Pelgalt ärritussignaalist pole kaugeltki piisav, et valu tekitada. Valu eesmärk on ju meid millegi eest kaitsta. Seega tuleb ajul saadud ärritussignaal konteksti viia nii keha sisese kui välise keskkonna, kultuuriruumi, varasemate kogemuste (nii enda kui teiste), teadmiste ning uskumustega.

2007. aastal läbi viidud uuring leidis ärritavale stiimulile lisanduva konteksti olulise mõju valu intensiivsusele. Uuritavate nahale asetati väga külm raua tükk. Lisaks näidati uuritavatele värvilist tulukest – vastavalt kas punast* või sinist*. Tulemuseks saadi oluline erinevus valuaistingu intensiivsuses. Punase tulukese näitamisega kaasnes palju intensiivsem valukogemus. (Mosley 2007).

Nii ägeda kui kroonilise seljavalu puhul on oluline teada seisundi tausta. Oluline on välistada tõsised terviserikked ehk punased lipud, mida esineb all 5% seljavalu juhtudest. Alaseljavalu peetakse aga sageli tõsisemaks kui see tegelikult on. Äge nimmevalu on enamasti healoomune iseparanev selja funktsioonihäire. Valede arusaamade ning informatsiooni tõttu võib valu muutuda krooniliseks ning igapäevaelu tõsiselt segavaks. Kroonilise alaseljavaluga inimesed sageli usuvad põhjendamatult, et nende seljas on midagi paigast ära, katki, kulunud või et nende lihastes on valupunkte produtseerivad „sõlmed“ ning nende selg on habras. Kui nüüd tagasi mõelda sellele värvitulukestega läbi viidud uuringule siis sellise nö punase tulukesena võiks tähistada igat sellist väärarusaama.

Kaasaaegne kroonilise valu käsitlus püüab luua nö „sinisele tulukesele“ omast keskkonda, et äge seljavalu paraneks spontaanselt ning kroonilist valu ei tekiks. Kroonilise valu puhul aga eristub see, et meie närvisüsteem on valu pikaajalise kestvuse jooksul õppinud ärritust paremini tuvastama, andes ärritussignaale ka täiesti tervete kudede puhul. Lisades ärritussignaalile veel nö punased tulukesed (väärarusaamad enda seisundist, valu põhjustest), võib tulemuseks olla ägeda valuga võrdse intensiivsusega krooniline valu.

Sellise seisundi puhul on oluline alustada:

  1. Valuõpetusega – valede uskumuste ning nendega kaasneva käitumismustrite avastamine ning ümberõppimine;
  2. Valuvaba liigutustegevuse õppimisega – kui liikumisega ei kaasne põhjendamatuid hirme, tekib rohkem võimalusi kehale järkjärgult valuvaba ning talutava ebameeldivustunde piiril koormust anda ning seeläbi vähendada valu piiravat mõju igapäeva tegevustele;
  3. Treening, füüsilise võimekuse tõstmine – valuvabade liigutuste õppimiselt saab sujuvalt üle minna jõu, osavuse ning vastupidavuse treeningutele, mis tagab parema tervise, füüsilise võimekuse ning suurema enesekindluse. Niimoodi on võimalik lõplikult seljahädad unustada

Närvisusteem on väga osavalt võimeline kohanema, tuleb anda ainult õiget stiimulit, seda nii mõtte kui liigutuste tasandil. Kaasaaegse valu käsitlusega kursis olevatel füsioterapeutidel on oskus anda panus inimese hirmude vähenemisele ning tugiliikumisaparaati hinnates leida võimalused valuvaba funktsiooni taastamiseks.

Mosley, L., Arnts, A. (2007).  The context of a noxious stimulus affects the pain it evokes.  Clinical & Experimental Psychology.

Koostanud: Marko Treier, füsioterapeut

KUI ALASELJAVALU TEEB MURET, SIIS BRONEERI AEG FÜSIOTERAPEUDI JUURDE.

Esmast füsioterapeudi konsultatsiooni aega pakume nädala jooksul. 


post

Seljavalu – mida teha?

Seljavalu on sageli esinev probleem:

  • 50% tööealisest elanikkonnast tunneb igal aastal seljavalu
  • Aastas on Eestis 133000 seljavaluga pöördumist arstide poole
  • 85% neist ei saa lõpplikku diagnoosi
  • Ainult 1-2% on kirurgiliselt ravitavad

Seljavalu mõjutavad:

seljavalu

 

 

 

 

 

 

 

Mida teha seljavalu korral?

  • Taastumine ja valu vähenemine sõltub selja liikuvuse paranemisest ja normaalse selja funktsiooni taastamisest.
  • Füsioteraapia ehk spetsiaalsete harjutuste tegemine
  • Soovitatavad on jalutamine, ujumine ja jalgrattasõit
  • Voodis pikutamine ei kiirenda paranemist
  • Tablettide abil saab küll korraks valule leevendust, aga seljavalu kordumise vältimiseks tuleks ülesse otsida põhjus(ed).

95% seljavaludest ei ole seotud lülisambavigastuste või teiste tõsiste haigustega, mistõttu ei ole hädavajalik eriarsti vastuvõtule või täiendavatele uuringutele tõtata. Alustada võiks füsioterapeudi või perearsti konsultatsioonist ja kui siis jääb probleemi põhjus selgusetuks ning sümptomid püsivad, on mõtekas kasvõi südamerahu huvides teha lisauuringud.

Paljudel juhtudel ei leita uuringutega ka seljavalu põhjust. Märkimisväärselt paljudel juhtudel on ebaselge põhjusega valud tingitud üleliigsest stresist ja töökoormusest. Sellisel juhul võib abi olla kombineeritud ravist: psühholoogiline nõustmaine, füsitoeraapia ja treeningud. Piisav kehaline aktiivsus aitab vähendada pingeid ja parandada une kvaliteeti. Sageli ongi just viimasest puudu! Organismi esimene kaitsemehanism ülekoormusele on väsimus, aga kui seda ikkagi ignoreeritakse, siis võetakse kasutusele tõhusam relv – valu. Seega kuulake oma keha, mis tal on öelda. Puhake piisavalt, jälgige et füüsilist koormust oleks piisavalt ja toituge regulaarselt, nii on vähem tervisemuresid.