Oktoobrikuu on üleriiklikult vaimse tervise kuu ja sel aastal keskendutakse kogukondlikule ja kogukondadevahelisele seotusele, mis aitab hoida enda ja teiste vaimset tervist.
Lähemalt saab üleriiklikust kampaaniast lugeda siit, aga samas leida ka koolitusi, töötubasid ja kogunemisi, mis sellel kuul Eesti erinevates paikades toimuvad: https://www.vaimsetervisekuu.ee/
Koduleheküljel on muu hulgas välja toodud järgnev: „Kui kuuluvus- ja turvatunne väheneb või kaob, siis väheneb ka vaimne heaolu ning suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks“.
Tänapäeval on juba üldtuntud teadmine, et kuuluvus- ja turvatunne on inimese üks põhivajadustest ning see väljendub soovis olla teiste inimestega, aga ka keskkonnaga heas ja toetavas suhtes. Tihti ütlevad inimesed, et kui neil on kodus või töö juures kõik korras, siis tuntakse ennast hästi ning suurenenud on ka võimekus ennast teostada ja saada hakkama ka keerulistes olukordades ning võimalikes kriisides.
Maslow vajaduste hierarhia
Kui inimene tunneb end mingil määral isoleerituna või teiste poolt mitte vastu võetuna, siis pikas perspektiivis mõjutab see tema vaimset seisundit ja isegi füüsilist tervist.
„On tehtud selliseidki uuringuid, kus katseisikuist moodustatud rühmas on kujundatud tõrjuv situatsioon: üht katseisikut ei ole mängu võetud, ta on jäetud kõrvale. Tõrjutu ajus aktiveeruvad needsamad valupiirkonnad, mis füüsilise valu korral. Ta kogeb füüsiliselt ebameeldivat, valulist tunnet. Kui imestatakse, kuidas tööõhkkond saab mõjutada töötajate valunähtusid või miks koolikiusamise all kannatajail pea nii sageli valutab, siis siin on sellele teaduslik seletus“ („Võim valu üle.“ Helena Miranda).
Eelnevast saab järeldada, et tunnetatud positiivne seotus teistega, isegi kui ei olda igapäevaselt füüsiliselt koos, on äärmiselt oluline. See, mil määral toetust kelleltki teiselt vajatakse, on igal ühel erinev. Nii nagu võib inimene ennast üksildasena tunda teiste inimeste keskel, või siis üldse mitte vaatamata sellele, et tema ümber on vähe lähedasi. Tähtis on eelkõige suhte või suhete kvaliteet. Samuti teadmine, et on neid kelle poole pöörduda, kelle käest saada abi ja nõu, ilma et peaks muretsema ega see kuidagi kahjulikult ei mõju.
Euroopas on ligi 30 miljonit inimest, kes väga sageli tunnevad ennast üksildasena. Ligi viiendik eurooplastest elab sotsiaalses isolatsioonis. Näiteks Leedus, Eestis ja Poolas lähenes see protsent 35-le („Kriis – mis siis?“ PEAASI.EE autorite ühislooming).
Üksilduse ja kroonilise valu mõju organismile on aga väga sarnased „Halvimal juhul isoleerib krooniline valu põdeja teistest ja toob kaasa üksinduse, aga asi võib kujuneda ka teistpidi: üksindus võib põhjustada kestvat valu põhjustavate põletikuliste reaktsioonide püsimist või ägenemist. Üksinduse ja kroonilise valu mõju organismile on hämmastavalt ühetaolised. Mõlemad üliergastavad aju ja kesknärvisüsteemi märkama ümbruskonnas võimalikke ohutegureid („Võim valu üle.“ Helena Miranda).
Seega võib öelda, et positiivne ühendus teistega on ühest küljest nagu ravim füüsilise valu puhul, aga samas ka seda ennetav tegur ja see on miski, mida iga inimene saab teisele pakkuda „ ..igaühel meist on võimalus panustada oma kogukonna vaimsesse tervisesse – olles kaaslastele olemas – ning seesugused kogukonnad hoiavad ka meie enda vaimset tervist“ (Vaimse tervise kuu veebileht).
Autor: Juno Mandre, psühholoog ja pereterapeut
