Seriaalis pealkirjaga „Anne,e lõpus“, mis on tehtud raamatu „Roheliste Viilkatuste Anne“ põhjal ütleb peategelane mõtlemapaneva lause: „Ma usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu.“
Kui kerge on sedalaadi igati tervislikku mõtteviisi hoida? Minu kogemus nii isiklikus elus kui ka klienditöös ütleb, et mitte väga kerge, kuid see on siiski võimalik.
Kui rääkida traumaatilisest kogemusest inimese elus, mida võib olla väga erinevaid, siis just sedalaadi fookuse hoidmine on miski, mis aitab saadud kogemustest kiiremini terveneda või siis vähemalt käivitada seesmised ressursid, et juhtunuga paremini toime tulla. Kogemusest järk-järgult tervenedes on aga võimalik saavutada ka traumajärgne kasv.
Nüüd aga põgusalt traumast.
Trauma (kreeka k sõna “haav“) viitab kas füüsilisele vigastusele või psühholoogilisele šokile või tõsisele stressile, mis tuleneb traumaatilisest sündmusest („101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga“ Frederike Bannink).
Läbitud traumaatilise kogemuse sümptomiteks võivad olla tuimus, eemaletõmbumine, iseenda ja ümbruse tajumine võõra ning veidrana, õudusunenäod, korduvad mõtted ja mälupildid toimunud sündmusest jne.
Trauma jääb inimese hingemällu, tekkida võivad ka negatiivsed käitumismustrid, et olemasoleva seisundiga toime tulla ja “ellu jääda”, mistõttu ei ole trauma mõjudest alati kerge vabaneda.
Samas on psühholoogiline trauma tavaliselt üks osa elust, mis ei pruugi inimest aga sügavalt ega ka pikaajaliselt mõjutada. Näiteks epidemoloogilised uuringud post-traumaatilise stressihäire leviku osas viitavad, et toimetulek on üldine norm, mitte erandlik olukord – valdaval osal inimestest ei kujune välja ka posttraumaatilist stressihäiret („101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga“ Frederike Bannink).
See tähendab ühtlasi seda, et kogetud sündmus ei avalda inimese psüühikale sedavõrd mõju, et see segaks olulisel määral tema igapäevast elu ja toimetulekut.
Traumaga ei kaasne aga ka ainult negatiivsed mõjud, vaid ka positiivsed, kui inimene läbib tervenemisel erinevaid etappe ning kui osata muuta mõtlemist traumaatilisest kogemusest, kui sellisest. „Ellujäänutel ja edasiminejatel on elamise kohta palju õpetada neile, kes ise ei ole sellist traumat kogenud“ („101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga“ Frederike Bannink).
Viidatud raamatus on välja toodud, et traumajärgne kasv võib ilmneda näiteks nendes viies valdkonnas:
- Elu uuesti väärtustamine
- Suurenenud isiklik tugevus
- Uute võimaluste ära tundmine ja rakendamine oma elus
- Paranenud inimestevahelised suhted
- Spirituaalne sügavus
Minu arvates on see kõik väärt, et rasketest olukordadest läbi minna, terveneda ja lõpuks kogetu üle rõõmu tunda. Või siiski mitte?
Kui Sa oled enda elus kokku puutunud mõne raske, Sinu jaoks traumeeriva olukorraga, siis võta hetkeks aeg maha ja esita endale järgnevad küsimused ja proovi neile ka vastata:
- Kuidas Sul õnnestus toimunu üle elada?
- Mis aitas Sul kogemusega toime tulla?
- Mida rasket Sa oled veel üle elanud ja mis sind siis aitas?
- Kas sa tead kedagi, kes on läbi teinud sama katsumuse?
- Mida see Sulle tähendab, et oled sellise kogemuse üle elanud?
- Kui täna keskööl, mil sa magad, juhtub ime ja hommikul ärgates Sa saad aru, et oled häirivatest tagajärgedest piisavalt hästi üle saanud ning oled oma eluga üldiselt rahul, siis mis oleks teisiti?
Need küsimused aktiveerivad traumaga toimetuleku mehhanisme, aga samas aitavad ka juba kogetut iseenda jaoks sügavamalt lahti mõtestada. Kui neid mõtteid on võimalik jagada mõnele pereliikmele või lähedasele sõbrale, keda usaldad, seda parem. Traumaatiline kogemus, nii nagu ka lein, võib inimesi üksteisest eemale tõugata, aga samas on sellel ka suur jõud teineteist lähemale tuua.
Traumajärgsed sümptomid taanduvad iseenesest tavaliselt 2-4 nädala jooksul, aga kui see siiski nii ei ole, tasub ühendust võtta vaimse tervise spetsialistiga, kes aitab sellega paremini toime tulla.
Koostanud: Juno Mandre, psühholoog
