Tunded ja emotsioonid kuuluvad inimeseks olemise juurde, need on seotud ka mõtetega ning nende omavaheline kooslus juhib tihti ka inimlikku käitumist, kas siis teadlikult või pigem mitteteadlikult.
Tihti küsib psühholoog või terapeut kliendi/patsiendi käest, mida ta ühes või teises olukorras tunneb või tundnud on. See on lihtne küsimus, millele on tavaliselt raske vastata. Palju mugavam on kirjeldada seda, mis on toimunud või millised mõtted on ühes või teises olukorras tekkinud, kuid millist tunnet inimene samal ajal koges – see on müsteerium omaette. Selleni on ka terapeudil keeruline ligi pääseda.
Negatiivse emotsiooni esile tõusmine ja kogemine ei pruugi olla meeldiv, ometi on see oluline selleks, et oleks võimalik selle mõju vähendada. Igapäevane ratsionaalne elu põhineb eelkõige intellektuaalsel mõtlemisel, mis tähendab seda, et paratamatult on esikohal see, millest ja kuidas mõeldakse – tahaplaanile asetuvad mõtlemise ajal kogetavad tunded või emotsioonid. Kui aga olukord on inimese jaoks väga emotsionaalne, siis võivad need aga konkreetses olukorras mõtlemist täielikult varjutada.
Võiks arvata, et siis on selge ka see, mis emotsioon siis tegelikult esile kerkis, aga see ei pruugi olla siiski nii. Kui vaadata postituse juurde lisatud tunnete ratast, siis keskmest väljapoole liikudes võib avastada, et inimene võib tunda viha, kuid ta ei tea, et enne seda tundis ta ennast haavatuna või frustreerituna. Ehk oli keegi tema suhtes kriitiline ning ta tundis ennast alandatuna. Viha võib väljenduda ka sarkastilistes märkustes kellegi teise suhtes.
Tunded ja emotsioonid, mida inimene ei teadvusta ja mis on seotud väljakujunenud mõttemustritega, juhivad tema käitumist mitteteadlikult.
Tunded ja emotsioonid näitavad meile aga, mida me vajame. Näiteks selleks, et tunda rõõmu, vajame turvalisust, et tunda rahulolu, vajame ühtekuuluvustunnet teistega või siis vabadust olla iseseisev, teha enda jaoks olulisi valikuid enda sisetundest lähtuvalt. Igaühe vajadused on erinevad, seega ka iga inimese tunded erinevates olukordades ei pruugi olla sarnased.
Raamatus “Võim valu üle” toob autor Helena Miranda, kes on Soome arst ja tegelenud pikka aega ka valu-uuringutega, välja et tänapäevased meetodid võimaldavad jälgida seda, kuidas meie mõtted, tunded ja hoiakud muudavad kesknärvisüsteemi närvivõrkude talitlemist ja põhjustavad täiesti mõõdetavaid füsioloogilisi muutusi meie kehas. Ta kirjutab nii “Mõtlemine ja tunded on ajus liikuvad närviimpulsid. Valutunne on närviimpulside sari, mida mõjutavad meie mõtted ja tunded ehk siis teised närviimpulsid.”
Lisaks rõhutab ta just seda, et mõtted, hoiakud ja tunded mõjutavad valutunnetust ning kõige olulisem valu mõjutav tunne on hirm: “Hirmu äratanud valukogemused teevad meid valule altiks: hakkame juba enne valu teket kartma selle saabumist, mistõttu tajume seda veelgi tugevamana ja ebameeldivamana”.
Kõik inimesed teavad, et ka emotsionaalne valu võib olla sarnane füüsilisele valule – vahel võib see tunduda isegi raskemini talutav. Ka emotsionaalset valu kogedes kasvab hirm sarnaste olukordade ees ja inimene proovib pigem selliseid olukordi vältida, mida seesmist valutunnet suurendada võiks.
Seega vaatamata kõigele, vaatamata igapäevaelu kiirele tempole, aja vähesusele, praktiliste tegevuste olulisusele, tasub päeva jooksul seisatada ja küsida enda käest
“Mida ma praegu tunnen ja milliseid mõtted mul parasjagu peast läbi käivad?
Koostanud: Juno Mandre, psühholoog ja pereterapeut
