post

Treening kui ravim erinevate krooniliste haiguste taastusravis

by Teema: Füsioteraapia, Seljavalu, Tervis ja sport, Treening Kirjuta kommentaar

Paljud inimesed, kes käivad meie vastuvõtul on tõdenud, et haige olemine on kallis lõbu. Tuleb:

  • osta ravimeid;
  • võtta töölt haigusleht;
  • käia mitmesugustel uuringutel;
  • sõita teise linna arsti vastuvõtule

– kõik need tegurid laastavad inimest nii vaimselt kui füüsiliselt, eriti kui haigus on muutunud krooniliseks.

Viimasel kahel kümnendil on aina enam hakatud haiguste ravimisel soovitama kehalist treeningut.

Eelmisel aastal avaldasid taanlased Skandinaavia spordimeditsiini ja –teaduste ajakirjas uuringu, milles toodi välja kehalise treeningu kui ravimile omase toimega mõju mitmete krooniliste haiguste ravis. Toome järgnevalt mõningad uuringu tulemused kokkuvõtlikult välja:

Alaseljavalu

Nii spetsiifilise selja- kui ka üldise kehalise treeningu mõjul paraneb alaselja valutundlikkus ja suureneb lihasjõud ning paraneb alaselja vastupidavus erinevates igapäevastes tegevustes. Alaseljavalu korral on oluline, et treeningutüüp oleks valitud vastavalt indiviidile.

Osteoartriit

On leitud, et treening küll ei ravi haigust ennast, aga vastupidavustreening parandab igapäevategemistega hakkama saamist. Treeningu tagajärjel väheneb valu, paraneb lihasjõud, tasakaal ja kõnnikiirus. Osteoartriidi korral tuleks aga vältida spordialasid, mis koormavad liigselt liigeseid nagu pallimängud ja tugeval pinnasel jooksmine.

Kõrgvererõhktõbi

Nii vastupidavus kui ka jõutreening alandavad vererõhku. Seal hulgas on leitud, et staatilisi asendeid hoidvatel (isomeetrilised harjutused) treeningprogrammidel on potentsiaalselt suurim mõju vererõhu alandamisele – sellise treeningu mõju võib olla isegi samaväärne tablettraviga. Ka eakatel inimestel on suudetud aeroobse treeninguga märkimisväärselt alandada vererõhku. Keskmine vererõhu alanemine koheselt peale treeningut on 15mmHg süstoolne (ülemine) ja 4mmHg diastoolne (alumine). Vererõhu alanemine toimub treeningust põhjustatud vaskulaarsete, neuro-hormonaalsete ja strukturaalsete adaptatsioonide tõttu.

Dementsus

Füüsiline treening parandab dementsuse korral kognitiivseid funktsioone, stimuleerides eelkõige peaajus olevat hippokampust, mis on seotud närvisüsteemi limbilise süsteemiga (emotsioonid, mälu, ruumitaju). Treening dementsuse korral peaks sisaldama tasakaalu, kõnni ja erinevaid funktsionaalseid harjutusi, mis aitaksid toime tulla igapäevategevustega.

Bronhiaal astma

Treeningu mõjul paraneb maksimaalne hapnikutarbimine ning üleüldine kardiorespiratoorne võimekus, mille tagajärjel vähenevad astmahood, nendega seotud ärevus ning hingepeetus. Treening ei paranda küll kopsude funktsiooni, kuid parandab astmaatikutel üldist elukvaliteeti. Sobilikud on ujumine, rattasõit, jooksmine, pallimängud. Pikaajalise treeningu tagajärjel on võimalik tõsta oma sooritusvõimet ning pingutada rohkem treeningutel.

Füüsiline treening on oluline veel näiteks diabeedi, depressiooni, stressi, Parkinsoni tõve, reumatoidartriidi, osteoporoosi, südamepuudulikkuse ning tsüstilise fibroosi ravis.

Kokkuvõtvalt mõjutab treening väga palju erinevaid protsesse inimkehas ning järjepidev, mõõdukas ja targasti treenimine on lisaks ravile ülioluline ka paljude krooniliste haiguste ennetamisel!

Allikas: Pedersen, B. K. and Saltin, B. (2015), Exercise as medicine – evidence for prescribing exercise as therapy in 26 different chronic diseases. Scandinavian Journal of Medicine & Science in Sports, 25: 1–72.

Koostanud: füsioterapeut Richard Jalakas

Broneeri aeg füsioterapeudi juurde SIIT. Pakume ka personaaltreeninguid.


post

Alaseljavalu – kas midagi on paigast ära?

by Teema: Füsioteraapia, Määratlemata, Seljavalu Kirjuta kommentaar

Valu põhjuseks peetakse sageli ärritust, traumat, põletikku, lihaspinget. Tõsi need võivad mängida rolli nii ägeda kui kroonilise valu tekkimisel, kuid otsuse valuaisting luua saab vastu võtta ainult meie aju. Pelgalt ärritussignaalist pole kaugeltki piisav, et valu tekitada. Valu eesmärk on ju meid millegi eest kaitsta. Seega tuleb ajul saadud ärritussignaal konteksti viia nii keha sisese kui välise keskkonna, kultuuriruumi, varasemate kogemuste (nii enda kui teiste), teadmiste ning uskumustega.

2007. aastal läbi viidud uuring leidis ärritavale stiimulile lisanduva konteksti olulise mõju valu intensiivsusele. Uuritavate nahale asetati väga külm raua tükk. Lisaks näidati uuritavatele värvilist tulukest – vastavalt kas punast* või sinist*. Tulemuseks saadi oluline erinevus valuaistingu intensiivsuses. Punase tulukese näitamisega kaasnes palju intensiivsem valukogemus. (Mosley 2007).

Nii ägeda kui kroonilise seljavalu puhul on oluline teada seisundi tausta. Oluline on välistada tõsised terviserikked ehk punased lipud, mida esineb all 5% seljavalu juhtudest. Alaseljavalu peetakse aga sageli tõsisemaks kui see tegelikult on. Äge nimmevalu on enamasti healoomune iseparanev selja funktsioonihäire. Valede arusaamade ning informatsiooni tõttu võib valu muutuda krooniliseks ning igapäevaelu tõsiselt segavaks. Kroonilise alaseljavaluga inimesed sageli usuvad põhjendamatult, et nende seljas on midagi paigast ära, katki, kulunud või et nende lihastes on valupunkte produtseerivad „sõlmed“ ning nende selg on habras. Kui nüüd tagasi mõelda sellele värvitulukestega läbi viidud uuringule siis sellise nö punase tulukesena võiks tähistada igat sellist väärarusaama.

Kaasaaegne kroonilise valu käsitlus püüab luua nö „sinisele tulukesele“ omast keskkonda, et äge seljavalu paraneks spontaanselt ning kroonilist valu ei tekiks. Kroonilise valu puhul aga eristub see, et meie närvisüsteem on valu pikaajalise kestvuse jooksul õppinud ärritust paremini tuvastama, andes ärritussignaale ka täiesti tervete kudede puhul. Lisades ärritussignaalile veel nö punased tulukesed (väärarusaamad enda seisundist, valu põhjustest), võib tulemuseks olla ägeda valuga võrdse intensiivsusega krooniline valu.

Sellise seisundi puhul on oluline alustada:

  1. Valuõpetusega – valede uskumuste ning nendega kaasneva käitumismustrite avastamine ning ümberõppimine;
  2. Valuvaba liigutustegevuse õppimisega – kui liikumisega ei kaasne põhjendamatuid hirme, tekib rohkem võimalusi kehale järkjärgult valuvaba ning talutava ebameeldivustunde piiril koormust anda ning seeläbi vähendada valu piiravat mõju igapäeva tegevustele;
  3. Treening, füüsilise võimekuse tõstmine – valuvabade liigutuste õppimiselt saab sujuvalt üle minna jõu, osavuse ning vastupidavuse treeningutele, mis tagab parema tervise, füüsilise võimekuse ning suurema enesekindluse. Niimoodi on võimalik lõplikult seljahädad unustada

Närvisusteem on väga osavalt võimeline kohanema, tuleb anda ainult õiget stiimulit, seda nii mõtte kui liigutuste tasandil. Kaasaaegse valu käsitlusega kursis olevatel füsioterapeutidel on oskus anda panus inimese hirmude vähenemisele ning tugiliikumisaparaati hinnates leida võimalused valuvaba funktsiooni taastamiseks.

Mosley, L., Arnts, A. (2007).  The context of a noxious stimulus affects the pain it evokes.  Clinical & Experimental Psychology.

Koostanud: Marko Treier, füsioterapeut

KUI ALASELJAVALU TEEB MURET, SIIS BRONEERI AEG FÜSIOTERAPEUDI JUURDE.

Esmast füsioterapeudi konsultatsiooni aega pakume nädala jooksul. 


post

Massaaž

 

 

 

Massaaž võib olla nii üks osa füsioteraapiast kui ka täiesti eraldiseisev teenus.

Meie massaažide valikus on neli erinevat teenust:

Kõik meie teenused on leitavad ka Stebby keskkonnast.

Füsioterapeutide osutatud massaažiteenus on erisoodustusmaksu vabastusega kui seda tehakse füsioteraapia teenuse raames. 



Kinesioteipimine

Kinesioteipimine on üks paljudest füsioteraapia sekkumisviisidest.

Kinesioteip on kangast ja akrüülliimist veniv teip, mida kasutatakse taastusravis ja spordimeditsiinis. Kinesioteip on väga paljude kasutusvõimalustega: fikseerib ja stabiliseerib, kiirendab keha verevoolutuse, lümfi ja ainevahetuse protsesse, säilitab paigaldamisel keha normaalse dünaamilise liikuvuse.
Kinesioteipimine sobib peaaegu kogu füsioteraapia ravivõtete spektriga, imikutest seenioriteni, pakkudes arstidele ja terapeutidele mitmeid uusi ravivõimalusi.

Kinesioteipimine…

normaliseerib lihase funktsiooni – kinesioteipimise meetod on efektiivne ülekoormusest või traumast kahjustatud lihase taastamisel ja normaliseerimisel. Liiga suure koormuse tagajärjel tekib lihases tihti ülekoormustrauma ja põletikuline protsess. Kinesioteipimine on efektiivne kahjustatud lihase toetamisel ja nõrgestatud lihase funktsiooni toetamisel.

parandab lümfi ja vereringet – ruum lihase ja naha vahel väheneb enamasti lümfivedeliku ja vere kuhjumise tõttu. Vedeliku ringlus suurendab valuretseptorite aktiivsust nahas. Teip laiendab ruumi naha ja lihaste vahel ning parandab lümfivedeliku ja vere ringlust.

vähendab valu – kinesioteip on efektiivne valu alandamisel. Peamine mehhanism valu alandamisel on valuretseptorite aktivatsiooni alandamine nahaaluse ruumi suurendamise näol.

korrigeerib liigese ebateljelist asetust ja parandab propriotseptsiooni – liigeste ebastabiilsus tuleneb teda ületavate lihaste pikkuse ja jõu düsbalansist. Ebastabiilsele liigesele avaldavad välised jõud suuremat kahjustavat mõju. Kinesioteip võimaldab korrigeerida propriotseptiivset stiimulit ja seeläbi toetada liigest rohkem.